Neid, mis on katsudes tugevad, ühtlast värvi ja terve väljanägemisega (mustade või roheliste laikude või idudeta). Valimisel tasub lähtuda sordist, see tähendab juba aretuslikult mugulale antud kasutusotstarbest (keetmisel tihke, pehme või jahune viljaliha).
Et valida retsepti, toidu või valmistusviisi jaoks sobivaim kartul, tasub küsida müüjalt või vaadata pakendit, kas kartul sobib friteerimiseks, püreestamiseks, aurutamiseks-keetmiseks või ahjus küpsetamiseks. Kui pakendil vastav info puudub, soovitame valida teise paki, kus kõik oluline kirjas on.
Tihke viljalihaga kartulid peavad küpsetamisele hästi vastu ning neid soovitatakse eelkõige aurutamiseks, keetmiseks (nt salatitesse, raclette’i juustu või hapukapsaste kõrvale) ja pannil küpsetamiseks (erinevat tüüpi praekartulid). Hautatud toite, gratääne (üleküpsetatud valmistoit) ja ahjuroogi võib ühtmoodi hästi valmistada nii tihketest kui ka pehme viljalihaga kartulitest.
Pehme viljalihaga kartulid on õrna tekstuuriga ja sobivad hästi küpsetamiseks. Neid soovitame eelkõige näiteks koorega ahjukartulite tegemiseks, aga sama hästi ka hautatud toitude, gratäänide ja ahjuroogade puhul.
Jahuse viljalihaga kartulid lagunevad küpsetamise ajal. Neid soovitame püreede ja suppide valmistamiseks. Kuna nad imavad endasse õli, ei sobi need friikartulite tegemiseks.
Vältida tasub ülemäärast raputamist/kloppimist transpordi ajal või kodus, sest see võib kartuleid kahjustada ja põhjustada nende plekiliseks muutumist (mustad laigud viljalihas).
Kartulid on värsked saadused ja seega peab neid säilitama valguse eest varjatult (vältimaks nende rohekaks tõmbumist ja mõru maitset), jahedas ja kuivas kohas (sobivaim temperatuur on 6–8 °C, nt külmiku juurviljasahtlis).
Kartuli toiteväärtuslikud omadused sõltuvad sellest, kuidas neid valmistada. Mida rohkem vajalikke toitaineid pärast kartuli töötlemist selle sisse jääb, seda parem.
Alustame sellest, et kartuleid ei tasu koorida, kui selleks pole otsest vajadust. Kartulis sisalduvad vitamiinid ja mineraalained asuvad eelkõige koorealuses osas, seega soovitame võimalusel hoopis kartuleid väga hoolikalt pesta ja valmistada ning süüa koos koorega.
Kõige väiksem vitamiinikadu esineb koorega kartuli aurutamisel, keetmisel või ahjus rasvata küpsetamisel. Kartuleid on võimalik aurutada ka tavalises kaanega keedupotis: tuleb lihtsalt harjumuspärasest kogusest vähem keeduvett lisada. Ahjus küpsetades on soovitatav kartulid ilma rasva ja õlita fooliumisse pakendada. Nii valmivad need kiiremini ja kuivavad vähem.
Kui on soov kartuleid keeta, siis tuleb meeles pidada, et C-vitamiin on veeslahustuv. Sellepärast tuleks eelistada koorimata kartuli keetmist. Kui kartulid vajavad koorimist, tuleks neid koorida võimalikult õhukeselt ning vahetult enne keevasse vette asetamist. Kooritud kartulite keetmisel tasub ka keeduvesi hiljem toidu valmistamisel (nt kastmes) ära kasutada, nii jõuab osa mugulast kadunud C-vitamiini ikkagi toidulauale.
Kartuleid keetes ei täideta kunagi potti ääreni veega, vaid nii, et mugul vaevalt kaetud on ja et jääks ruumi ka aurule. Keetmise ajal viiakse temperatuur miinimumi (vesi hakkab “laulma”).
Puhastatud ja kooritud kartulid ei tohi kuivana õhu käes seista, sest hapnik oksüdeerib vitamiinid ja kartuli värvus pruunistub. Riivitud kartulist roogade valmistamisel kaetakse riivmass kohe märja marliga ja riivimine peaks toimuma vahetult enne taignasse vm segusse lisamist.
Karuteene toiteväärtusele on kartulipüree valmistamine. Tampimine ja eriti vahule kloppimine viib toitu hulga õhuhapnikku ja selle tulemusena väheneb C-vitamiini kogus toidus veelgi. Siin on aga hea meeles pidada varem antud soovitust – kasuta kartuli keeduvett C-vitamiini “tagasi transportimiseks”, eriti toimiv on see nipp püree valmistamisel.